Väikese lapsena soovisin omale väga hobust. Mul oli kõik välja mõeldud: majal on kaks ust, üks peasissekäik ja teine, millele järgneb pikk koridor. Kuna nagunii teist ust ei kasutatud eriti, oleks saanud hobuse sinna elama panna. Isegi see oli välja mõeldud, mis teed pidi ma temaga ratsutamas käiks. Mäletan nii hästi, kuidas olin sügavalt pettunud, et vanemad polnud nõus hobust siiski võtma. Koer meil juba oli, mis see hobune siis ära ei ole? Nüüd täiskasvanuna, elades ise talus, kuhu saaks vabalt hobuse võtta, pole ma seda teinud, olgugi, et unistus temast pole siiani muutunud. Tuleb välja, et täiskasvanud ei keeldu asjadest lihtsalt selleks, et lapsi kiusata ja hobuse võtmine on siiski väga suur vastutus. Aga ehk kunagi tulevikus? Niikaua aga ma naudin hoopis nende maalimist.
Arvustused
Tooteülevaateid veel ei ole.